Tere!

(kes jaksab lõpuni lugeda, see ilmselt jätab ka kommentaari :) Suurimad tänud juba ette, aga ma lihtsalt ei saa lühemalt.)

Kuigi selle blogi koostasin ühe ülikooli loengu tarbeks, siis pean tunnistama, et olen juba mõnda aega pakitsenud oma arvamusi mujal kui "lõustaraamatus" välja ütlema. Jäägu viimati mainitu pigem igapäevaste uitmõtete jaoks. Naljapildid, muusikapalad ja üritustel osalemine jne.

Enese tutvustamiseks ei oska kusagilt alustada. Võõrastele just eriti. Tekib selline kohustus - "rääkida see lugu, et rääkida see lugu". Ja millestki ei saa nagu loobuda.

Olen tähelepanualdis. Sinna ei saa ma mitte midagi parata. Kui oled 6. aastasest peale tegelenud võistlustantsuga ja Sulle on öeldud, et sa oled heal tasemel, siis alles vanemaks saades saad aru, et see on Sind uhkuselt veidi upakile ajanud küll. Tõsi, ei läinud minul just nii hästi kui loodeti. Vaid lasteklassi Eesti meister "krt teab, mis aastal", sest lõpetasin oma lolli arvamuse pärast varem kui oleks oodatud. Ülejäänud 10 aasta pikkusel sportlase karjääril olin koguaeg "seal tipu lähedal", aga "not quite there yet". Tean, mis puudu jäi, aga ei julge seda siin välja öelda.  Kõik see on mind mõjutanud edasises elus ja otsustes.

Oma praeguses "teadlikus" elus, kus otsustan mina, olen käinud läbi kõik haridustaseme asutused. Alg ja keskhariduse vahele jääb kutsehariduskeskus, kus omandasin CNC-puidupingi operaatori eriala. Noh, kes nüüd aru ei saanud, siis CNC tähendab maakeeli, et ma oskan põhimõtteliselt iseendale koju mööbli valmistada kui vajalikud seadmed selleks olemas on. Ja nüüd siis peale kuute aastat pausi õppimist alustasin eelmisel aastal (2012) Tallinna ülikoolis Reklaami ja Imagoloogia erialal oma tudengi teed. Mind oodati ka Suhtekorraldusse ja (tõsimeeli) peale esimest kommunikatsiooni loengut mõtlesin, et kas ma saaksin eriala vahetada. :)

Ehk olen käinud pika tee, et saada aru, mis ma VÕIB-OLLA tahan. Selles ei saa kunagi kindel olla.
Peale keskkooli läksin tööle, sest jube lahe tundus olevat teha suvalist tööd ja teenida raha. Ilma igasuguste eesmärkideta elus. Selgus, et ka kõige parem töökoht ei ole kunagi kindel. Ühest küljest on Sul kõik võimalused, et oma elu korda seada ja teisalt pole Sul selle üle mingit kontrolli.

Olen töötanud oma 27. eluaasta jooksul ligi 9 erineva ameti peal. Olen piisavalt "loll" ja enesekeskne, et öelda, et ma tean neist ameteist piisavalt, kui on tarvis laskuda nendega seonduvatesse vestlustesse, et väljun neist võidukalt või suudan lihtsalt kaasa rääkida. Samas on need andnud mulle hindamatuid kogemusi edaspidiseks eluks. Suhtlus töökaaslastega, suhtlus firmadega, ametiühingutega, oskus oma kätega midagi teha jne.

Mul on mitmeid hobisid ja huvisid. Näitlemine on üks neist. Seetõttu võib pilgu peal hoida TV3 ühel sarjal nimega "Suletud uste taga". Olen seal paar väikest kõrvalrolli teinud. See kihk laval või "pildis" olla on Tartumailt pärit, kust ma isegi, kus olin Tartu Üliõpilasteatris näitleja - amatöör. Kehastuda üheks või mitmeks õhtuks hoopis teiseks inimeseks on omaette elamus. Mina polnud selles hea, kuid ma andsin endast parima, alati.

Teine hobi on minu sõiduvahend - minu isiklik sularaha sissemakse AUTOmaat. Sellega on see lugu, et kui keegi räägib, et tema hobi on korvpall või jooksmine või veelaua sõit, siis sellest saadakse aru. Aga protsent, kes saab aru, miks on vaja üüratuid summasid tampida mingisse vanasse autokäulasse, on äärmiselt väike.

Kuid sellega jõuan sinna, et kõigest ei peagi tervenist aru saama. Piisab sellest, et asetada end kasvõi korraks oma vestluspartneri olukorda. Alates ajast, mil käisin Peep Vainu koolitusel olen püüdnud end teiste olukorda mõelda. Siis saad aru ja jagad empaatiat. Mõistad, miks keegi nii või teisiti teeb. See kõik võib olla Sulle 100% vastukarva, aga sa SAAD aru, MIKS ta nii või teisiti tegi või ütles.

"To tell you This story I HAD to tell you this story" - ma olen jutupaunik ja ei saa vähem öelda. Või õigemini, veel ei oska. Võtke mind veel nii nagu olen. Ükskord "koogin" selle postituse siit paremalt (Nii ma arvasin kunagi) välja ja loen kindlasti mõeldes, et mis mul mõttes oli. :)

Kuid kommunikatsiooni loeng meeldis mulle väga. Töö tõttu hilinesin sinna ja hilnen mõned korrad kindlasti veel, kuid midagi pole teha, kui pead oma ülikoolihariduse eest ise maksma. Loobumine ei ole lahendus ja tuleb teha kõik, mis võimalik, et see ei katkeks.

Ootan loengust ja ehk ka loengu välisest kokkusaamistest sisukaid arutelusid, sest nagu ennist mainisin eriala vahetamis kohta, siis see loeng oli "kui rusikas silma auku" ja mul tekkis tunne, et lõpuks keegi mõtleb nagu mina. Peale loengut kuulama jäänud inimestega istuks hea meelega lähimal ajal maha ja lihtsalt "muliseks", sest tundub, et neil on see võime esitada oma arvamus ja kuulata teise arvamust ja arutleda selle üle ilma, et see pööraks tüliks. Lõppeks ollakse sõbrad edasi ja lahkutakse veel rohkemate ja paremate ideedega. See ongi kommunikatsioon?

Loengus oli kohustuslik teha 2 postitust nädalas, kuid kuna peale loengut olid mul 16-st tunnised tööpäevad ja vähene uni pluss lisatööd õppemaksu maksmiseks, siis kõike ma ei jõua ja loodan, et esimesel korral "tootsilik - kui ei jõua, tee pool" ka rahuldav. Hea ja väga hea tulemuseni pürgin, kui olen välja puhanud. :) See ei ole vabandus, kuid alustagem mõistmisega, et ma teen endast kõik, et ülikoolihariduse saaksin ja mitte lihtsalt diplomi vaid, et see annaks minule midagi, avardaks minu maailmapilti, lisaks uusi tutvusi, looks kontakte, annaks ideid. See on ülikooli mõte?

Kuulmiseni.