Oled Tao, kui tead, kes oled üksi...

Üks huvitav asi on see, et kui me millegi ära õpime või saame mingi uue info millegi kohta, mida me arvasime, et liigub vähe, siis ühtäkki hakkame seda "uut infot" järjest enam tähele panema. 

Kui arvasime, et näiteks mingit kindlat automarki on vähe, siis näiteks ühe endale soetades paneme neid rohkem tähele. 

Sama on ka järgmise leiuga. See läheb praegu õpitava kommunikatsiooni ainega vägagi hästi kokku. 

Üks Tallinna Ülikooli Suhtekorralduse teise kursuse tudeng jagas oma sotsiaalmeedia seinal linki, mis mulle väga sügava mulje jättis. Lisaks sellele, et montaaž on väga lahe ja kergesti jälgitav. 

Selle peale tuli meelde, et Taoismis on asjad vahvasti paigas. Ma küll ei tea sellest palju, kuid seda, et kui sa tead, kes sa oled üksi, siis sa oled Tao. Seiund, teadvustamine jne. 

See, et videos näidatud uuringu järgi tunneme või oleme võimelised tundma vaid 150-t inimest tundub tõsi olevat. Olen tihti mõelnud, et miks mul on ca 500 sõpra võrgustikes. Mis ma nendega reaalselt teen ja kui paljusid igapäevaselt näen. Vägagi väheseid. 

Eelmise postitusega siis võrreldes olen arvamusel, et ükskõik kuhu me liigume sel interneti ajastul, oleme kaelapidi sees. Sõltuvuses. Kas siis avalikult oma elu ja mõtteid jagades või siis privaatselt selfie'sid üksteisele saates. Igal juhul peaksin ka mina hakkama mõtlema, et kas see, mida jagan läheb ülejäänud ca 350-le inimesele üleüldse korda või mitte. 

Sellegipoolest õnneks mina tean, kes ma olen üksi. Ma olen mitte keegi. Mul on raske olla üksi. Suhelda tahan. Olgu selleks perekond, sõbrad, tuttavad, töökaaslased, loomad. Suhelda on vaja ja reaalselt eelistan silmast silma suhtlust ja soovitan seda ka võimalikult palju rakendada. Ei tohi karta öeldut. Pigem on see hea, sest siis näed kohe ära, mis sinu mõtetest arvatakse. Vähemalt nii võiks ju loota?