Ole viisakas ja kummarda...ehk kommentaariumidest.

Artikkel Delfi Naistekast.

"Mees vihastas ja kirjutas: 17 põhjust, miks mehed Eesti naiste pärast pingutada ei viitsigi." (Delfi Naistekas, 7. nov. 2013) 

Loengus puudutasime kommentaariumide teemat. Vaadake nüüd kui palju kommentaare see artikkel, milles on ühe inimese arvamus sealtsamast kommentaariumist kopeeritud, on saanud. Oluliselt rohkem kui mõni päevapoliitiline artikkel. Ja lugege kasvõi 30-40 kommentaari paaril lehel läbi. Koos vastatud kommentaaridega. See näitab väga ilmekalt ära asja tuuma ja selgitab, miks on kommentaarium oluline.

Vat just sellepärast, et nagu ka karuema mainis, on need niši ajakirjanikud ja niši väljaanded long-tail theory tagumises otsas, igaüks isikliku arvamusega. Samuti võivad need "suuremate" juhtide kallutatud arvamusega olla. Sestap ongi lugejal, mäletate, neid on Delfil miljon ja üle, võimalus oma arvamus öelda. Usun, et enamik seda teebki.

Neil on oma kogemused elus, omad pettasaamised üleelatud ja omad pettused korda saadetud. Meie seda ei tea, samuti ei tea me, kas poliitilisel maastikul kerib kommentaariumides skandaali ülesse keegi poliitik vastasleerist. Aga mis siis? Las nad kirjutavad. Kui tunneme, et see on lollus, peaksime sõna sekka ütlema, mitte vait olema kui lambukesed. Kõige tähtsam on siinkirjutaja arvates ikka ja jälle empaatiavõime olemasolu. Selle puudumisel tuleks seda kindlasti arendada.

Jah, tõsi, et kõik ei ole ühesugused ja artiklis kirjeldatud naisi võib-olla ei ole. Kuigi mina olen ühe sellisega (ja veel hullemaga) koos pidanud elama, siis võtsin seda kõike kui õppetundi. Järgmine kord olen targem. Aga tundsin selles artiklis kirjutatud 17. põhjuse suhtes kaastunnet. Nii ongi. Noored (üldiselt) peavad targemaks teha nalja ja alkoholi tarbida. Kõik on hea ja tore ja mina teen seda ka, aga ükskord pole enam nii, et emad-isad annavad nädalavahetuseks raha. Ükskord on vaja vanemate eest hoolt kanda. Aga kas poleks pidanud noorena rohkem siis tööd tegema, et oleks võimalus oma vanematele hea hool kindlustada? Enne ei mõelda sellele kui see käes on. Sest olen minagi arvanud, et need "vanad" inimesed ei tea "meie" elust mitte midagi. Asi, mida meie ei näe on see, kuidas meid 20-25+ aastate jooksul on kasvatatud. Ei oska seda hinnata. Ükskord võib aga liiga hilja olla.

Kõige halvem, millel juhtuda võib lasta on kibestumine. Ülemõtlemine - eeldamine, et SINUL on kõige raskem. EI OLE. Alates sellest ajast pole, kui sa suudad end korraks asetada teise asemele ja võrrelda elude tõsidust. See tähendab, et ei ole kõige halvemat juhtumit. Kuna inimesed on erinevad, siis on nende murede tõsidus ka nende jaoks erinev. Seda peab mõistma. :)

Arvan, et kommentaarium on oluline. See polegi oluline, et kas keegi selle pealt teenib või mitte. Mina võrdsustan selle praegu arutlemisega inimeste vahel. Otse, silmast silma. Me arutleme ju ka loengus. Mis selles paha on? Igaühel on võimalus võtta sõnumist see osa, mis talle lähedane tundub. See läbi mõelda ja siis oma vastulause öelda. Asja ilu peitub pigem selles, kui suudetakse end argumenteeritult esitleda, teiste argumente kuulata ja see kõik uuesti kui läbimõeldud malekäik auditooriumile nämmutamiseks anda. :) Kusjuures, see kõik ei tähenda seda, et väitluses või suhtluses või kommentaariumides osalevad inimesed ei peaks sõbrad enam olema. Selles on asja ilu. ;)

Ehk ärge laske sellel juhtuda, mis viimasel pildil kirjeldet on. :) Paljud paraku niimoodi oskavadki ainult. :D

Oled Tao, kui tead, kes oled üksi...

Üks huvitav asi on see, et kui me millegi ära õpime või saame mingi uue info millegi kohta, mida me arvasime, et liigub vähe, siis ühtäkki hakkame seda "uut infot" järjest enam tähele panema. 

Kui arvasime, et näiteks mingit kindlat automarki on vähe, siis näiteks ühe endale soetades paneme neid rohkem tähele. 

Sama on ka järgmise leiuga. See läheb praegu õpitava kommunikatsiooni ainega vägagi hästi kokku. 

Üks Tallinna Ülikooli Suhtekorralduse teise kursuse tudeng jagas oma sotsiaalmeedia seinal linki, mis mulle väga sügava mulje jättis. Lisaks sellele, et montaaž on väga lahe ja kergesti jälgitav. 

Selle peale tuli meelde, et Taoismis on asjad vahvasti paigas. Ma küll ei tea sellest palju, kuid seda, et kui sa tead, kes sa oled üksi, siis sa oled Tao. Seiund, teadvustamine jne. 

See, et videos näidatud uuringu järgi tunneme või oleme võimelised tundma vaid 150-t inimest tundub tõsi olevat. Olen tihti mõelnud, et miks mul on ca 500 sõpra võrgustikes. Mis ma nendega reaalselt teen ja kui paljusid igapäevaselt näen. Vägagi väheseid. 

Eelmise postitusega siis võrreldes olen arvamusel, et ükskõik kuhu me liigume sel interneti ajastul, oleme kaelapidi sees. Sõltuvuses. Kas siis avalikult oma elu ja mõtteid jagades või siis privaatselt selfie'sid üksteisele saates. Igal juhul peaksin ka mina hakkama mõtlema, et kas see, mida jagan läheb ülejäänud ca 350-le inimesele üleüldse korda või mitte. 

Sellegipoolest õnneks mina tean, kes ma olen üksi. Ma olen mitte keegi. Mul on raske olla üksi. Suhelda tahan. Olgu selleks perekond, sõbrad, tuttavad, töökaaslased, loomad. Suhelda on vaja ja reaalselt eelistan silmast silma suhtlust ja soovitan seda ka võimalikult palju rakendada. Ei tohi karta öeldut. Pigem on see hea, sest siis näed kohe ära, mis sinu mõtetest arvatakse. Vähemalt nii võiks ju loota? 

1.2 mln blogipostitust iga päev ja “elektrooniline autism”?

Jälle on uus töönädal kätte jõudnud ja jõuan alles nüüd oma teise postituseni. Võrreldes aine juhendajaga pean end ikka kõvasti parandama. :)

Igatahes, võtstin selle pika kohustusliku materjali ette (MANUEL CASTELLS - Communication, Power and Counter-power in the network Society) - Vajalik Moodlesse sisse logimine!
Jõudsin esialgu esimese lõiguni, kus lugesin huvitava sissejuhatuse, mis algas nii, et...under these conditions, insurgent politics and social movements are able to intervene more decisively cat, dog, cow, wow, ol' macdonald had a farm! Umbes nii:

Igatahes. Kuidagi suutsin ma poole peale jõuda ehk elasin selle propaganda jutu üle. Lühike kokkuvõte oleks see, et järjest enam tegeletakse kuvandi loomisega ja selle läbi "võimu" haaramisega. Meil on Eestiski üks päevapoliitikas tegutsev inimene, kellel seda viimaste aastate jooksul on õpetatud. Paraku ka parima saada oleva inimese poolt. KESKmine inimene ei saa vist aru, kelledest on jutt, aga pisut edasijõudnum teab, et vastuse võib leida 2013 KOM valimistel vahtplastist mehikese tellijate nimekirjast. See on koht, mida pole veel teised "kandidaadid" kahjuks kasutanud. Tõsi, kasutatakse samu võtteid erinevates võrgukanalites ja võrgustikes, aga selle asemel, et ka endast kuvand luua, kulutatakse aega teise materdamiseks, propagandistide leidmiseks jne, mille tulemusena saab materdatav tasuta reklaami. Uudiskünnise ületamiseks ei pea ta enam midagi tegema. Äkki nüüd nelja aastaga mõistab mõni isamaaline või kasvõi orav, et tark oleks samu treeningvõtteid harrastama hakata. 

Järgmisena jäin puhkehetkel ühte oma isiklikul sotsiaalsel seinal olevat postitust lugema. Selles väideti, et Facebook hakkab kaotama just seda sihtrühma, keda ta praegu kõige rohkem püüda üritab. 

Oluliseks saavad mingid uued pildid, "selfied", mida tahetakse jagada, kuid siiski privaatselt. Esialgse "terve maailm on minu käeulatuses" lummus on kadumas. Kuuldavasti saadavad noorukid üksteisele ka alastipilte ja seda äppide kaudu, mis automaatselt kustutavad saadetud faili või pildi peale selle vaatamist, kindlaksmääratud aja jooksul, ära. 

Link nimetatud artiklini - soovitan sellel leheküljel silma peal hoida @ businessinsider.com

Googeldades, et mis see selfie siis on, tuleb põhimõtteliselt erootilise alatooniga miljoneid pilte. Illustreerimaks valisin siiski mõne üksiku, mis näitab olemuse ikka ära. Ilma siivutusteta. 

Ehk siis käekauguselt tehtud pilt iseendast. 

Nii lihtne, et koergi saab hakkama. 

Teine ülimalt populaarne viis kommunikeerimiseks on blogi pidamine. Ma poleks elus arvanud, et neid blogisid niiiii palju on. Ühe väljamaise blogisid koondava lehekülje Technorati väitel loeti alates 2006. aasta oktoobrist kokku 57.3 miljonit blogi. Sama aasta jaanuaris oli see veel 26mln. 

iga päev luuakse keskmiselt 75.000 uut blogi, tehakse umbes 1.2 mln postitust iga päev,  ja u 50.000 uuendust blogides iga tund. 

Nende väitel on palju blogijaid kirjutamas enda virtuaalsesse sahtlisse. Iseendale. Lausa 32%. Paljudel polegi oluline, et tema lehel oleks palju like ja jälgijaid. Ju on vaja südamelt ära saada. 

Kuhu me siis liigume. Oleme taipamas, et kõike ei pea jagama - mina siinjuures saan ka sellest aru, aga no kui ikka mingi pilt on naljakas, siis automaatselt vajutan share, et see minu FB seinale ilmuks. 

Nende sõnumiäppidega (WhatsAPP jpt) tahame privaatsust. Seda, et me ei peaks rakenduste kasutamiseks kõike endast välja andma - asukohta, isiklikku teavet jne. Paraku on loojad olnud niivõrd geniaalsed, et lihtsalt päevapealt mõne rakenduse kasutamisest loobumine on vähemalt samaraske kui suitsetamise mahajätmine. Believe you me -  I've tried and failed every time. Paradoks on siis selles, et ma ei taha suitsetada, aga maha ka ei jäta? 

Aga kui ainult endale kirjutame, siis oleme kui luuletajad vanasti, eraklikud, mitte just palju seltsivad, teistlaadi mõttemaailmaga inimesed. Sulgume endasse. Justkui autistid. Kuratlikult targad, aga mitte seltsivad. 

Miks ma iseendale vastu räägin? Olen ka juba elektrooniline autist? 

Tere!

(kes jaksab lõpuni lugeda, see ilmselt jätab ka kommentaari :) Suurimad tänud juba ette, aga ma lihtsalt ei saa lühemalt.)

Kuigi selle blogi koostasin ühe ülikooli loengu tarbeks, siis pean tunnistama, et olen juba mõnda aega pakitsenud oma arvamusi mujal kui "lõustaraamatus" välja ütlema. Jäägu viimati mainitu pigem igapäevaste uitmõtete jaoks. Naljapildid, muusikapalad ja üritustel osalemine jne.

Enese tutvustamiseks ei oska kusagilt alustada. Võõrastele just eriti. Tekib selline kohustus - "rääkida see lugu, et rääkida see lugu". Ja millestki ei saa nagu loobuda.

Olen tähelepanualdis. Sinna ei saa ma mitte midagi parata. Kui oled 6. aastasest peale tegelenud võistlustantsuga ja Sulle on öeldud, et sa oled heal tasemel, siis alles vanemaks saades saad aru, et see on Sind uhkuselt veidi upakile ajanud küll. Tõsi, ei läinud minul just nii hästi kui loodeti. Vaid lasteklassi Eesti meister "krt teab, mis aastal", sest lõpetasin oma lolli arvamuse pärast varem kui oleks oodatud. Ülejäänud 10 aasta pikkusel sportlase karjääril olin koguaeg "seal tipu lähedal", aga "not quite there yet". Tean, mis puudu jäi, aga ei julge seda siin välja öelda.  Kõik see on mind mõjutanud edasises elus ja otsustes.

Oma praeguses "teadlikus" elus, kus otsustan mina, olen käinud läbi kõik haridustaseme asutused. Alg ja keskhariduse vahele jääb kutsehariduskeskus, kus omandasin CNC-puidupingi operaatori eriala. Noh, kes nüüd aru ei saanud, siis CNC tähendab maakeeli, et ma oskan põhimõtteliselt iseendale koju mööbli valmistada kui vajalikud seadmed selleks olemas on. Ja nüüd siis peale kuute aastat pausi õppimist alustasin eelmisel aastal (2012) Tallinna ülikoolis Reklaami ja Imagoloogia erialal oma tudengi teed. Mind oodati ka Suhtekorraldusse ja (tõsimeeli) peale esimest kommunikatsiooni loengut mõtlesin, et kas ma saaksin eriala vahetada. :)

Ehk olen käinud pika tee, et saada aru, mis ma VÕIB-OLLA tahan. Selles ei saa kunagi kindel olla.
Peale keskkooli läksin tööle, sest jube lahe tundus olevat teha suvalist tööd ja teenida raha. Ilma igasuguste eesmärkideta elus. Selgus, et ka kõige parem töökoht ei ole kunagi kindel. Ühest küljest on Sul kõik võimalused, et oma elu korda seada ja teisalt pole Sul selle üle mingit kontrolli.

Olen töötanud oma 27. eluaasta jooksul ligi 9 erineva ameti peal. Olen piisavalt "loll" ja enesekeskne, et öelda, et ma tean neist ameteist piisavalt, kui on tarvis laskuda nendega seonduvatesse vestlustesse, et väljun neist võidukalt või suudan lihtsalt kaasa rääkida. Samas on need andnud mulle hindamatuid kogemusi edaspidiseks eluks. Suhtlus töökaaslastega, suhtlus firmadega, ametiühingutega, oskus oma kätega midagi teha jne.

Mul on mitmeid hobisid ja huvisid. Näitlemine on üks neist. Seetõttu võib pilgu peal hoida TV3 ühel sarjal nimega "Suletud uste taga". Olen seal paar väikest kõrvalrolli teinud. See kihk laval või "pildis" olla on Tartumailt pärit, kust ma isegi, kus olin Tartu Üliõpilasteatris näitleja - amatöör. Kehastuda üheks või mitmeks õhtuks hoopis teiseks inimeseks on omaette elamus. Mina polnud selles hea, kuid ma andsin endast parima, alati.

Teine hobi on minu sõiduvahend - minu isiklik sularaha sissemakse AUTOmaat. Sellega on see lugu, et kui keegi räägib, et tema hobi on korvpall või jooksmine või veelaua sõit, siis sellest saadakse aru. Aga protsent, kes saab aru, miks on vaja üüratuid summasid tampida mingisse vanasse autokäulasse, on äärmiselt väike.

Kuid sellega jõuan sinna, et kõigest ei peagi tervenist aru saama. Piisab sellest, et asetada end kasvõi korraks oma vestluspartneri olukorda. Alates ajast, mil käisin Peep Vainu koolitusel olen püüdnud end teiste olukorda mõelda. Siis saad aru ja jagad empaatiat. Mõistad, miks keegi nii või teisiti teeb. See kõik võib olla Sulle 100% vastukarva, aga sa SAAD aru, MIKS ta nii või teisiti tegi või ütles.

"To tell you This story I HAD to tell you this story" - ma olen jutupaunik ja ei saa vähem öelda. Või õigemini, veel ei oska. Võtke mind veel nii nagu olen. Ükskord "koogin" selle postituse siit paremalt (Nii ma arvasin kunagi) välja ja loen kindlasti mõeldes, et mis mul mõttes oli. :)

Kuid kommunikatsiooni loeng meeldis mulle väga. Töö tõttu hilinesin sinna ja hilnen mõned korrad kindlasti veel, kuid midagi pole teha, kui pead oma ülikoolihariduse eest ise maksma. Loobumine ei ole lahendus ja tuleb teha kõik, mis võimalik, et see ei katkeks.

Ootan loengust ja ehk ka loengu välisest kokkusaamistest sisukaid arutelusid, sest nagu ennist mainisin eriala vahetamis kohta, siis see loeng oli "kui rusikas silma auku" ja mul tekkis tunne, et lõpuks keegi mõtleb nagu mina. Peale loengut kuulama jäänud inimestega istuks hea meelega lähimal ajal maha ja lihtsalt "muliseks", sest tundub, et neil on see võime esitada oma arvamus ja kuulata teise arvamust ja arutleda selle üle ilma, et see pööraks tüliks. Lõppeks ollakse sõbrad edasi ja lahkutakse veel rohkemate ja paremate ideedega. See ongi kommunikatsioon?

Loengus oli kohustuslik teha 2 postitust nädalas, kuid kuna peale loengut olid mul 16-st tunnised tööpäevad ja vähene uni pluss lisatööd õppemaksu maksmiseks, siis kõike ma ei jõua ja loodan, et esimesel korral "tootsilik - kui ei jõua, tee pool" ka rahuldav. Hea ja väga hea tulemuseni pürgin, kui olen välja puhanud. :) See ei ole vabandus, kuid alustagem mõistmisega, et ma teen endast kõik, et ülikoolihariduse saaksin ja mitte lihtsalt diplomi vaid, et see annaks minule midagi, avardaks minu maailmapilti, lisaks uusi tutvusi, looks kontakte, annaks ideid. See on ülikooli mõte?

Kuulmiseni.