Ole viisakas ja kummarda...ehk kommentaariumidest.

Artikkel Delfi Naistekast.

"Mees vihastas ja kirjutas: 17 põhjust, miks mehed Eesti naiste pärast pingutada ei viitsigi." (Delfi Naistekas, 7. nov. 2013) 

Loengus puudutasime kommentaariumide teemat. Vaadake nüüd kui palju kommentaare see artikkel, milles on ühe inimese arvamus sealtsamast kommentaariumist kopeeritud, on saanud. Oluliselt rohkem kui mõni päevapoliitiline artikkel. Ja lugege kasvõi 30-40 kommentaari paaril lehel läbi. Koos vastatud kommentaaridega. See näitab väga ilmekalt ära asja tuuma ja selgitab, miks on kommentaarium oluline.

Vat just sellepärast, et nagu ka karuema mainis, on need niši ajakirjanikud ja niši väljaanded long-tail theory tagumises otsas, igaüks isikliku arvamusega. Samuti võivad need "suuremate" juhtide kallutatud arvamusega olla. Sestap ongi lugejal, mäletate, neid on Delfil miljon ja üle, võimalus oma arvamus öelda. Usun, et enamik seda teebki.

Neil on oma kogemused elus, omad pettasaamised üleelatud ja omad pettused korda saadetud. Meie seda ei tea, samuti ei tea me, kas poliitilisel maastikul kerib kommentaariumides skandaali ülesse keegi poliitik vastasleerist. Aga mis siis? Las nad kirjutavad. Kui tunneme, et see on lollus, peaksime sõna sekka ütlema, mitte vait olema kui lambukesed. Kõige tähtsam on siinkirjutaja arvates ikka ja jälle empaatiavõime olemasolu. Selle puudumisel tuleks seda kindlasti arendada.

Jah, tõsi, et kõik ei ole ühesugused ja artiklis kirjeldatud naisi võib-olla ei ole. Kuigi mina olen ühe sellisega (ja veel hullemaga) koos pidanud elama, siis võtsin seda kõike kui õppetundi. Järgmine kord olen targem. Aga tundsin selles artiklis kirjutatud 17. põhjuse suhtes kaastunnet. Nii ongi. Noored (üldiselt) peavad targemaks teha nalja ja alkoholi tarbida. Kõik on hea ja tore ja mina teen seda ka, aga ükskord pole enam nii, et emad-isad annavad nädalavahetuseks raha. Ükskord on vaja vanemate eest hoolt kanda. Aga kas poleks pidanud noorena rohkem siis tööd tegema, et oleks võimalus oma vanematele hea hool kindlustada? Enne ei mõelda sellele kui see käes on. Sest olen minagi arvanud, et need "vanad" inimesed ei tea "meie" elust mitte midagi. Asi, mida meie ei näe on see, kuidas meid 20-25+ aastate jooksul on kasvatatud. Ei oska seda hinnata. Ükskord võib aga liiga hilja olla.

Kõige halvem, millel juhtuda võib lasta on kibestumine. Ülemõtlemine - eeldamine, et SINUL on kõige raskem. EI OLE. Alates sellest ajast pole, kui sa suudad end korraks asetada teise asemele ja võrrelda elude tõsidust. See tähendab, et ei ole kõige halvemat juhtumit. Kuna inimesed on erinevad, siis on nende murede tõsidus ka nende jaoks erinev. Seda peab mõistma. :)

Arvan, et kommentaarium on oluline. See polegi oluline, et kas keegi selle pealt teenib või mitte. Mina võrdsustan selle praegu arutlemisega inimeste vahel. Otse, silmast silma. Me arutleme ju ka loengus. Mis selles paha on? Igaühel on võimalus võtta sõnumist see osa, mis talle lähedane tundub. See läbi mõelda ja siis oma vastulause öelda. Asja ilu peitub pigem selles, kui suudetakse end argumenteeritult esitleda, teiste argumente kuulata ja see kõik uuesti kui läbimõeldud malekäik auditooriumile nämmutamiseks anda. :) Kusjuures, see kõik ei tähenda seda, et väitluses või suhtluses või kommentaariumides osalevad inimesed ei peaks sõbrad enam olema. Selles on asja ilu. ;)

Ehk ärge laske sellel juhtuda, mis viimasel pildil kirjeldet on. :) Paljud paraku niimoodi oskavadki ainult. :D

Oled Tao, kui tead, kes oled üksi...

Üks huvitav asi on see, et kui me millegi ära õpime või saame mingi uue info millegi kohta, mida me arvasime, et liigub vähe, siis ühtäkki hakkame seda "uut infot" järjest enam tähele panema. 

Kui arvasime, et näiteks mingit kindlat automarki on vähe, siis näiteks ühe endale soetades paneme neid rohkem tähele. 

Sama on ka järgmise leiuga. See läheb praegu õpitava kommunikatsiooni ainega vägagi hästi kokku. 

Üks Tallinna Ülikooli Suhtekorralduse teise kursuse tudeng jagas oma sotsiaalmeedia seinal linki, mis mulle väga sügava mulje jättis. Lisaks sellele, et montaaž on väga lahe ja kergesti jälgitav. 

Selle peale tuli meelde, et Taoismis on asjad vahvasti paigas. Ma küll ei tea sellest palju, kuid seda, et kui sa tead, kes sa oled üksi, siis sa oled Tao. Seiund, teadvustamine jne. 

See, et videos näidatud uuringu järgi tunneme või oleme võimelised tundma vaid 150-t inimest tundub tõsi olevat. Olen tihti mõelnud, et miks mul on ca 500 sõpra võrgustikes. Mis ma nendega reaalselt teen ja kui paljusid igapäevaselt näen. Vägagi väheseid. 

Eelmise postitusega siis võrreldes olen arvamusel, et ükskõik kuhu me liigume sel interneti ajastul, oleme kaelapidi sees. Sõltuvuses. Kas siis avalikult oma elu ja mõtteid jagades või siis privaatselt selfie'sid üksteisele saates. Igal juhul peaksin ka mina hakkama mõtlema, et kas see, mida jagan läheb ülejäänud ca 350-le inimesele üleüldse korda või mitte. 

Sellegipoolest õnneks mina tean, kes ma olen üksi. Ma olen mitte keegi. Mul on raske olla üksi. Suhelda tahan. Olgu selleks perekond, sõbrad, tuttavad, töökaaslased, loomad. Suhelda on vaja ja reaalselt eelistan silmast silma suhtlust ja soovitan seda ka võimalikult palju rakendada. Ei tohi karta öeldut. Pigem on see hea, sest siis näed kohe ära, mis sinu mõtetest arvatakse. Vähemalt nii võiks ju loota?